Luk 15 | Est | STEP | Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Temale, Teda kuulama.

Luke 15

1 Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Temale, Teda kuulama. 2 Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: "See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!" 3 Aga Ta rääkis neile selle tähendamissõna ning ütles: 4 "Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? 5 Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele, 6 ja kui ta koju tuleb, ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: Rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud! 7 Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja! 8 Või kui ühel naisel on kümme drahmiraha ja ta kaotab ühe drahmi, eks ta süüta küünla ja pühi koda ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab? 9 Ja kui ta selle on leidnud, siis ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ja ütleb: Rõõmutsege ühes minuga, sest ma olen leidnud drahmiraha, mille ma kaotasin! 10 Nõnda, ütlen Ma teile, tõuseb rõõm Jumala Inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!" 11 Veel ütles ta: "Ühel inimesel oli kaks poega. 12 Ja noorem neist ütles isale: Isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. 13 Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatumat elu. 14 Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. 15 Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juure seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. 16 Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei annud temale. 17 Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! 18 Ma asun teele ning lähen oma isa juure ja ütlen temale: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees 19 ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist! 20 Ja ta läks teele ja tuli oma isa juure. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. 21 Aga poeg ütles talle: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! 22 Ent isa ütles oma sulastele: Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, 23 ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, 24 sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema. 25 Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. 26 Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juure ja kuulas, mis see peaks olema. 27 See ütles temale: Su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! 28 Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa välja ja palus teda. 29 Kuid tema vastas ning ütles isale: Vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades annud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. 30 Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika! 31 Tema ütles temale: Laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! 32 Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!"